Osta-ja hoia-investor peab arvestama, et ka hajutatud portfelli puhul ei ole indeksiga sarnane tootlus sugugi garanteeritud, kirjutab LHV Varahalduse analüütik Vallo Lees.
Ajaloolistest aktsiaturgude tootlustest rääkides võetakse tavaliselt aluseks mõne indeksi muutus pika aja jooksul. Nii näiteks on paljudele investoritele ilmselt pealuu sisse kulunud, et aktsiad on pikaajaliselt pakkunud 10-12% tootlust. See number tuleneb mõne suurema aktsiaindeksi (näiteks S&P 500) ajaloolisest hinnaliikumisest.
Antud statistikale toetudes on populaarsust kogunud niinimetatud osta-ja-hoia strateegia, mille kohaselt peaks investor oma hajutatud portfellis olevaid positsioone hoidma alates ostuhetkest nii kaua kui võimalik. Loogika peitub selles, et isegi kui alguses investeeringud ei paku rahuldavat tootlust, siis aja jooksul peaks portfelli tootlus olema ligilähedane turgude ajaloolisele näitajale.
Siiski tuleks eristada osta-ja-hoia-strateegiat kahe instrumendi lõikes – üksikaktsia ja ETF ehk indeks. ETFi puhul suudab osta-ja-hoia strateegia pakkuda väga sarnast tootlust turu keskmisega. Kuid indeksid ei ole mingid staatilised moodustised. Vastavalt ettevõtete turuväärtuse muutustele (kus üks peamiseid mõjutajaid on ettevõtte majandustegevus) tehakse indeksites pidevalt korrigeerimisi: hääbuvad või üle võetud ettevõtted asendatakse uutega.
Sellised muutused indeksi koosseisus, mille pealt on tuletatud aktsiaturgude tootlused, võivad aga luua väärarusaama individuaalsete aktsiate tootlusest. Sisuliselt kajastub indeksis ainult aktsiate positiivne pool (tõusvaid aktsiaid indeksist välja ei visata), samas kui aktsiainvesteeringute negatiivsed aspektid, näiteks ettevõtete pankrot ja sellele järgnev nullhind indeksi tootlust enam ei mõjuta, sest selleks ajaks on ettevõte juba koosseisust välja arvatud.
Russell 3000 on väga laiahaardeline USA aktsiate indeks, mis on pikaajaliselt pakkunud investoritele umbes 10% tootlust aastas. Indeksi koosseisu pidev muutumine aga tähendab, et indeksite põhjal ei saa investor tegelikult aimu üksikaktsiate liikumisest nii-öelda kapoti all. Blackstar Funds analüüsis 2008. aastal kõigi nende ettevõtete aktsiahindade liikumist, kes mingil hetkel oma eluajal Russell 3000 indeksisse kvalifitseerusid, kokku 8000 ettevõtet (1983-2007).
Järeldustena leiti, et üksikaktsiatesse investeerimine on märksa keerukam, kui indeksite tootluste põhjal arvata võib. 25aastasel perioodil pakkusid 39% 8000 aktsiast negatiivset tootlust. See tähendab, et kaks aktsiainvesteeringut viiest lõppesid investori jaoks kahjumis. Märkimisväärne on ka tootluste jaotuse fat-tails ehk ekstreemselt negatiivse ja positiivse tootlusega aktsiate suur hulk. 6000 halvema tootlusega aktsiate koondtulem oli 0 ehk 25% aktsiatest andsid kogu positiivse panuse.
Võrreldes üksikaktsiate tootlusi Russell 3000 indeksi tootlusega, näeme, et tervelt 64% aktsiatest jäi Russell 3000 tootlusele alla. Seega investorite väljavaade indeksi tootluse ületamise asjus pole kuigi hea. Jällegi kord hakkavad silma äärmused, kui 6,1% kõikidest aktsiatest ületas Russell 3000 tootlust vähemalt 500% ning 3,9% jäid sellele vähemalt sama palju alla.
Keskmine tootlus oli -1,1% ehk mitte sugugi 10-12%, mida hajutatud osta-hoia portfellilt oodata võiks. Mediaanaktsia pakkus 5,1% tootlust. 65% aktsiate hinnatõus jäi 10%st madalamaks.
Kuna Russell 3000 indeksi tootlus oli sel perioodil positiivne, siis kuidas on võimalik, et aktsiate keskmine tootlus oli negatiivne?
Vastus peitubki indeksi koostamise põhimõtetes. Russell 3000 on turukapitalisatsiooniga läbi kaalutud indeks. See tähendab, et edukamad ning tõusva aktsiahinnaga ettevõtted saavad indeksis suurema kaalu. Õnnetuma käekäiguga ettevõtted räägivad väiksemal määral indeksi liikumises kaasa. Lõpuks visatakse hääbuvad ettevõtted indeksist välja ning asemele tulevad uued ja kasvavad ettevõtted. Ehk turukapitalisatsiooni järgi kaalutud indeksi näol on tegu lihtsa trendi järgimise süsteemiga, mis soosib kasvava aktsiahinnaga ettevõtteid ning karistab läbikukkumisi.
Üksikaktsiatele panustamine on seega teistsugune, kui alguses arvata võib, ning osta-ja-hoia-investor peab arvestama, et ka hajutatud portfelli puhul ei ole indeksiga sarnane tootlus sugugi garanteeritud. Seda eelkõige põhjusel, et indeksis toimuvad muutused, samas kui osta-hoia portfell püsib muutumatuna.
Ühtlasi võib antud uuring innustada investoreid kauem hoidma oma portfellis „võitjaid“, kellest tihtipeale kiputakse kergekäeliselt loobuma. Antud uuringu puhul tasub ka märkida vaadeldavat perioodi, mis langeb kokku 1983. aastal saavutatud turu põhjaga ning 2007. aastal turu tipuga.
Ilmselt oleksid tulemused veelgi negatiivsemad, kui uuring võtaks arvesse ka 2009. aasta majanduskriisi.
Allikas: LHV finantsportaal
Seotud lood
Kuna ärikinnisvara arendatakse reeglina vaid üürimiseks, on endale A-klassi büroopinna ostmine harvaesinev võimalus, mida edukal ettevõttel tasub väga tõsiselt kaaluda, rõhutab Tallinna südalinnas paikneva
Büroo 31 müügijuht Taavi Reimets ning lisab kogemusele tuginedes, et omanikuna tekib kasu nii kohe kui ka kaugemas tulevikus.